Adam's Peak & Sri Pada

Selle sündmuse kirjeldamiseks on vaid üks sõna: MÄED. Olge valmis, sest siit tuleb nutulugu :D Kui kellelgi on tekkinud arusaam, et oleme negatiivselt häälestatud, siis tegelikult see nii ei ole. Kirjutame just täpselt seda, mida tol hetkel nägime või mis emotsioonid tekkisid! Ei hakka siin ilustama midagi!Sõit autoga mägedesse- kõik väga ilus, hunnitud vaated ja värskendav kargem mägede õhk. Adam's Peaki ronitakse tavaliselt öösel, kuna siis on kõige jahedam ja mäkke jõudes saab vaadata päisetõusu. Mõne aja pärast, kui juba hämaraks kisub, hakkab juba külm (üks paar pikemaid varrukaid kulus marjaks ära). Tee läheb iga minutiga kitsamaks. Teie ja ka meie üllatuseks liigub mägedes rohkem busse kui Raplas terve nädala jooksul. Ja bussid on ikka siuksed pirakad, mitte mikrokad. Ja logisevad. Igas allamäge kurvis mõtled, kas bussil ikka pidurid töötavad...Ja kui nüüd kiirusest rääkida, siis need ei ole väiksed. Meie rendikal muidugi ütles spidokas üles, niiet ei oska täpset kiirust öelda. Selle kohaliku liiklusega vist ei harju kunagi, väga pöörane (siiamaale jätab süda lööke vahele). Ok. Jõudsime kuidagi piisavalt kaugele, et jalgsi edasi minna. Tahtsime 01.00 mäkke ronima hakata, aga olime 19.00 juba kohal. Pidime kuidagi aega surnuks lööma. Poleks ealeski arvanud, et nii pärapõrgus ja kõrgel toimub siuke kaubandustrall, nännilaat, trini-räni müük. Mida siis müüdi? Kohalike külmakartust arvesse võttes kindaid, mütse, kampsuneid, külma vastu kaitsevaid kõrvaklappe, magusat ja laste mänguasju. Viimaste poindist ma aru ei saanud. Meie poisid jooksid väljas ringi, me istusime autos ja vaatasime kuni aku tühjaks saamiseni arvutist filmi. Lõpuks otsustasime neljakesi paar tunnikest autos magada. See oli väga koomiline- kui meil veel tagaistmel mingit ruumi oli, siis poistel ees polnud mingit võimalustki. Autojuht üritas pead roolile sättida, mispeale sealt paar valjuhäälset signaali välja röögatas :D Teine nahistas end kuidagi käigukasti vahele. Just kõige magusama une ajal oli äratus. Kiire riietumine kõrgmäestikule vastavamaks ja võisime minna! Algus tundus ikka väga lebo- kerge kallakuga tee, vahepeal paar trepiastet. Mõne aja pärast algasid ainult trepiastmed, sellised lauged ja madalad. Iga 10 meetri tagant oli mingi putka püsti, kust sai endale turgutust osta (kerge näks või jook) ja jalga puhata.
M.

Edasi läks tee aina järsemaks. Ok, vaatasime küll kouaeg tippu ja mõtlesime, et näe polegi enam palju minna. Oli küll! :D Kuna lõpp oli üsna aeglane ja vaevaline(vanamutid roomasid ees neljakäpukil mööda treppi), siis tegime iga 100 tõusumeetri kohta pausi. Jõime sooja musta teed. Jalgu ei venitanud ega masseerinud(hiljem kirjutan, mida veel 4 päeva pärast allatulekud tundsin). No ja siis 2tundi ja 53minutit pärast liikuma hakkamist olime üleval. (Marii vahemärkus: Kui ma ei eksi, siis ühes reisisaates ronis Kersna 3 tunniga sama mäe tippu. Olime väga uhked, et Kersnale 7 minutiga ülesronimises ära tegime :D Tegelikult üles ronimine on ikka köki-möki, kuna terad eralduvad sõkaldest alles alla tulekul!) Uskusime, et näeme seal umbes sadat turisti ja mõnda kohalikku. Reaalsus oli see, et nägime 50 turisti ja 1000kohalikku! Uskumatu kuidas need vanamutid ennast ühte väikesesse majja kokku pakkisid ja teineteisega põimusid, et sooj saada. 2243m kõrgusel oli umbes 15kraadi sooja ja üsna tuuline. Tõsiselt külm hakkas! Arvestades seda, et ma andsin oma tagi giidile, et too surnuks ei külmuks ja mäe otsas pidi paljajalu olema, tekkis omalegi värin sisse. Seekord me päris paljajalu ei võtnud, jätsime sokid jalga nagu Julia soovitas:) Oli küll veidi kahtlane tunne aga mitte nii hull, kui paljajalu(kivi võib päeval väga kuum olla aga öösel selle eest üsna jahe).  Kuna külm võttis võimust, uni kippus peale ja päikesetõusuni oli vel 2,5h aega, siis otsustasime samuti kohalikega põimuda. Ronisime siis sellesse betoonhurtsikusse ja surusime ennast sujuvalt kohalike kaissu pkali. Mina  varastasin pool ruutmeetrit mingi tädi tekki omale allapanekuks samas Marii sai nautida Ühe härra musti varbaid oma nägu masseerimas:)
Poolenisti uinudes ja värisedes see aeg seal möödus(olime maruvihased, et LP-d(reisipiibel) ei kuulanud ja 02.30 tõusu ei alustanud). Kell 6 ajasime end püsti ja läksime lõkke äärde sooja(sinna visati mingeid kookose moodi palle põlema, mingi usuvärk vist). Kuskil veerand 7 hakkas siis möll pihta. Kuna häid kohti päikesetõusuks oli vähe, siis hakkasid kõik kohalikud vanaeided ja mitte nii kohalikud muud inimesed treppidele ja käsipuu äärtele. Kuna ma magasin õige hetke maha, siis oli valida kas filmin kusagil massi taga või ronin kuhugi kõrgele, et üle inimeste pildistada. Valisin teise ja ronisin üle piirde müüri äärele. Kinni sain hoida piksevardast. Seal ma siis kõõlusin ja filmisin kohalike ahhetamkise saatel päikesetõusu. Minuarust polnud väga vahet kas see päike tõuseb kaugelt mägede taustalt või lasnamäe paneelide taustalt. Päike näeb ikka samasugune välja :D Ok ok, oli ilus jah ja igasugu varjud, udu ja mäenõlvad tekitasid kena vaatemängu. Pildid kotis ja linnuke kirjas. Hakkasime kiirelt alla laskuma, et mitte mutikeste sappa kinni jääda. Ja siis algas katsumuse hullem osa. Treppidest alla ronimine. Algus oli ok ja kiire. Siis hakkas valu põlvedesse lööma. Siis muutusid jalad töntsiks. Siis ei suutnud enam põlved lukustuda. Siis ei saanud enam normaalselt käia. jne jne Poolel maal tagasi ei allunud jalad enam normaalselt tahtelee ja pidime pikema pausi tegema. Jõime teed ja mudisime veidi põlvi. Kui tee hakkas jälle laugemaks muutuma arvasime, et kohe oleme tagasi auto juures. Ei olnud! Kuna tõusime pimedas ja laskusime valges, ei saanud kottigi aru kus me oleme. Reaalsus oli see, et tatsusime nagu kaks pingviini mööda valet teeotsa orgu:D Mingil hetkel pöörasime tagasi õigele teele ja olime pehmelt öeldes vihased. Lõpuks siis pärast 2,5tundi olime auto juures, pikali. Kuna põlved enam ei lukustunud ja reielihased tõmblesid, ei olnud võimalik seista. Ootasime siis poisse alla. Ootasime....ootasime, läksime tellisime süüa ja teed. Ikka ootasime. Tund möödas ja toidud käes...kutte pole ikka...Lõpuks, kui supid söödud, saabusid ka kutid. Marii veel elas, ma juba magasin laual. Tõmbasime sellele kurnavale etapile joone alla ja võtsime suuna Nuwara Eliale. Kõik. Enam ei taha mitte kunagi sellest mäest midagi kuulda!
PS! Soovitan tugevalt: Kes plaanivad seda mäge vallutada või üleüldse Sri Lankal mägedes liikuda. Palun ärge kasutage sealkandis liikumiseks busse!!! Kuna seal on niigi kitsad teed, piirdeid pole, bussid kihutavad ja hetkel käivad üleüldse teetööd, siis võimalus, et mingi õnnetus juhtub või end täis kusete&oksendate on üsna suur!
PPS! Tuli jah suur nutulugu. Reaalsuses on mägi ikkagi kena ja vallutamist väärt. Lihtsalt vältige meie tehtud vigu:)
PPPS! Hetkel neli päeva hiljem on meil mõlemal ikka sääred valusad kuna me ei venitanud ega masseerinud neid pärast alla jõudmist.
R.