Less is more? Noooo...

Jõudsime Anuradhapurasse. 

Nüüd ei kirjuta enam nii negatiivselt, kuna selleks pole põhjust :)

Hotelliks pakuti meile  Holiday Home’i. Selle nime juurde oli tagasihoidlikult kirjutatud luxury. Ja nüüd tuleb ainult kiidusõnu. Esiteks, meie toas oli 3 voodit, 2 kokkulükatud, üks eraldi. Kasutasime üksiku voodi pinda riiete ja muu nodi laiali laotamiseks. Teiseks ei olnud toas mitte ainult hääletult töötav ventikas, vaid ka konditsioneer, milleks me vajadust ei tundnudki. Kolmas boonus- sooja vee jaoks oli olemas mulle varem nägemata boiler, kust tuli kohe sooja vett. Veidi veel palavikulisena ei julgenud külma duši alla minna. Neljandaks oli toas pistikuid hulgaliselt, hotelli adapteriga saime seal kõik asjad aetud. Viiendaks, wifi- ulatus ka tuppa välja. Kuuendaks avanes meie toast ka uks väiksele rõdule. Rätikuid vahetati iga päev, prügikaste tühjendati ka. Kõik super.

Aga siit tuleb seitsmes punkt, selle hotelli pärl.  Ma arvan, et tegu oli hotelli manageriga, aga seal paistis üks onu teiste tölpade seast oma tegususe ja rõõmsameelsusega eriti teravalt silma. Ühesõnaga vist kõige abivalmim ja sõbralikum inimene maamunal J Ükskõik, mida me ka ei vajanud või palunud, sai tehtud ilma ühegi kulmukortsutuseta. Kõik, mida onu tegi, oli just see, mida palusime ja alati väikse lisapingutusega. Näiteks palusime klaasi jääd. Saime. Kui läksime teist korda jääd paluma, siis ta ütles et minge tuppa, ma kohe toon teile. Ja siis ilmus ta välja jääd täis termosega :) Seega less is NOT more! More is more ;) Julgeme mõlemad Holiday Home’i soovitada.

Päeval seiklesime kohalikes templites ja pühamutes. Esimene maailmapärand oli Mihintale tempel. Siinkohal mainin, et olgu Budda tänatud, et oli kergelt plvine ilm. Nimealune tempel asus muidugi kõrgel mäe otsas. Sinna viisid kivisse raiutud trepid, kus ma iga väiksema astangu peal puhkepausi nõudsin :D Ega ka teistel selle vastu midagi polnud, kuna palav oli ikkagi.  Võin öelda, et kogu see palavikus ronimine oli 100% vaeva väärt. Vaade, mis mäetipust avanes, oli midagi erakordset. Poolel teel kohtasin tädi kahe naisgiidiga, kes ka samamoodi hinge tõmbasid. Tädi oli Ameerikast ja plaanis siin veeta 3 kuud. Ise ütles, et ’’still not enough time!’’ Tuleb uskuda.

Meie vaatamisväärsused ei lõppenud Mihintalega. Saime veel tervet trobikonda linna sasuvaid templeid külastada. Kõige selle juures on väga suureks miinuseks usukohane nõue jalatsid ära võtta. Ok. Terava kruusa peal veel kõnnib ära. Aga eks te proovige kõndida päev läbi päikse käes olnud kiviplaatidel. Sütel kõnd oleks, ma arvan, et lihtsam, kuna vähemalt näed selle piinava teeraja lõppu oma silme ees :D Lihtsalt öeldes sai meil üsna kähku templitest kopp ette!

Päevast väsinud, läksime tagasi oma lemmikhotelli. Olime Eestist kaasa vedanud pudeli rummi ja otsustasime selle võrra kohvrit kergendada. Loomulikult suurest südamlikkusest pakkusime vägijooki ka meie lemmik-hotellionule ja oma poistele. Hotellionu oli klaasikesega kohe nõus. Poistel läksid näod naeru täis ja keeldusid. Mõtlesime mõne aja pärast uuesti pakkuda. Mõeldud-tehtud! Mainisime veel, et kallis jook, äkki siis ei julge ära öelda :D Ja mis sa kostad, olidki nõus! Aga need tüübid tegid ikka kanged koksid endale- kolmveerand klaasi rummi ja paar lonksu kokat moepärast sinna peale. Näod kiskusid muidugi krimpsu ka, aga ikka kiitsid :D Ei teagi nüüd, kas asi oli joogi võimus või milles, aga väga lõbus õhtu kujunes nendega. Neid väga huvitas Eesti ja meie emakeel. Õpetasime siis vastakuti teineteisele lihtsamaid lauseid ja häälikuid. Minu üllatuseks suutsid poisid ’’öun’’ öelda :) Natuke saime ka tamili ja singhala rahvuse erinevustest teada. Keeled ja kultuur erinevad, välimus on sama. Vaid mõned aastad tagasi olid nad sõjajalal. Nüüd püüavad mõlemad omavahel läbi saada. Tuli veel välja, et meie giidipoiss oli rannas istunud ja näinud, kuidas kurikuulus hävitav tsunami nende poole sööstis. Ime, et ta praegu elus on! Igatahes elu on neil põnev siin. Aga igasugune reisimine neil endil kõne alla ei tule, kuna viisat vaja ja see maksab neile hingehinda. Ma kardan, et mujal maailmas söödaks nad oma piiritu heatahtlikkusega koos naha ja karvadega ära :S Ehk ongi parem, kui ei reisi.

M.

Mõned märksõnad ka minupoolt:

1) Moskiitod-neid on vähe...aga punne kehal palju!(Mariil roosad punnid, mul kupud).

2)Paljajalu templite ümber ei ole meeldiv käia(kivi on kuum).

3)Unustasin 4 külma õlut hotelli(olin väga õnnetu).

4)Üks kutt mõnules rannas, kui tsunaami ründas(päris hea joppamine, et ta veel siin on).

PS!Edasi läks meie reis aina pingelisemaks ja sündmusterohkemas....

R.