Hikkaduwa

Taaskord üks rannaribaga väikelinn. Juttude järgi üks surfarite lemmikuid. Meie sattusime sinna hooajavälisel ajal, seega megalaineid ei näinud (mulle see sobis ideaalselt). Saime tuk-tukiga rongijaamast esimese välja pakutud rannaäärse hotelli ette. Manager tuli kohe tube näitama. Nagu neil ikka kombeks, küsiti, kust me pärit oleme. Meie vastuse peale läks tõmmul kutil nägu naerule ja üritas meile ühe lause öelda, millest me kuidagi aru ei saanud. Siis näitas ta ühte mobiilinumbrit ja küsis: ''Estonia?'' Meie vastasime, et jah, kuna Eestile viitab +372. Tema seepeale, et ''I want icecrem''. Alles siis saime aru, et kutt oli öelnud ''ma tahan jäätist''. Niisiis tuligi välja, et tal olevat tüdruksõber Eestist, Viljandist. Olevat lootust kunagi naisega abielluda ja Eestisse elama tulla. Isiklikult arvan pigem seda, et naine tuleb Sri Lankale elama, mitte vastupidi. Enivei, tema majutuse asemel valisime endale väikse ja väga tagasihoidliku majutuse tema koha vastas, kohe üle tee. Igal hommikul, lõunal ja õhtul saime talle energiliselt käppa visata.

Linnakese peatänav on  kõige keskmeks (hotellid, poed, restoranid, randa viiv tee jne), olles samal ajal ka ülitiheda liiklusega maantee. Need ''road killers'' bussijuhid kihutasid sealtsamast, meie hotelli värava tagant läbi. Sellises puhkusemeeleolus hõljudes pidi end ettevaatlikusele sundima iga kord, kui näiteks peatänavat ületada vaja oli. Ka öösel. Ajalugu räägib, et tsunami poolt laastatud peredele kinkis riik õmblusmasinad, et nad end taas kuidagi elatama saaksid hakata. Tõepoolest, minu silm märkas õmblejaid igal korrusel, igasuguseid asju õmblemas. Enamasti on õmblejateks mehed, ja õmblused on kõverad (aga asjad odavad ka). Põhiliseks sihtgrupiks ikka turistid.

See on alles teine linn (esimene oli Mirissa), kus on turiste iga nurga peal. Toitude hinnad ja ka majutuste maksumused on muidugi selle võrra kallimad. Omast kogemusest julgen öelda, et mida rohkem oled Hikkaduwas nõus söögi eest välja käima, seda maitsvama toidu ka saad. Aus värk.  Maitsva avastusena märgin ära magustoidu nimega 'banana frittes'. Tegu oli frititud banaanipooltega, mida serveeriti jäätisega ja selle kõige peale sai valada nii palju mett, kui süda ihkas. Jammi!

Mida tähendab teie jaoks laguun? Minu jaoks igatahes kristallselge sinise veega veekogu, mis on ümbritsetud kitsa maaribaga ja asub rannikualal. Kui meile pakuti laguuni-trippi, siis seda ma ka ette kujutasin. Reaalsus oli pigem selline, et liuglesime katamaraaniga keset metsasid asuva järvetaolise veekogu peal. Selle koha pealt natuke pettusin. Aerutati siis meid ühe templi trepi ette. Sellel templil oli ainsaks sissepääsuks veekogu poolt kulgev trepp. Sinna ma mudugi ei pääsenud, kuna olin pikad püksid kaldale unustanud. Kuna kohalikel oli suur püha ja rahvast templis palju, siis ei hakanud ilma üritama ka. Nimelt oli neil päike seniidis ehk paistis otse lagipähe, tähistati täiskuupüha. Püha oli isegi nii tähtis, et paljud poed olid kinni. Turistidele ei müüdud ka õlut, välja arvata mõned kasumisuunitlusega kohad, kus paluti õlu laua alla peita ja salaja juua.

Aga Hikkaduwas on muidu tore. Üks kohalik soovitas Raunole õhtuks ühte rannahotelli baari minna, seal pidavat rohkem rahvast kohal olema. Mõeldud-tehtud. Muidugimõista ununes hotelli nimi sekundiga ja palusime end tuk-tuki vennal viia kõige populaarsema rannahotelli juurde. Ja ta ei viinud meid õige hotelli ette, seega leiutasime ise edasi ja leidsime lõpuks õige koha.

Selle teemaga jätkame varsti:)

M.

Bentota

Raadiost oli igal sammul kuulda järjekordset reklaami Bentota beach festivali kohta. Kuna olime ise üsna lähedal(Mirissas), siis tekkis mõte, et miks mitte!? Sama päeva hommikul pakkisime asjad kokku ja bussile. Sõit Bentotasse kestis 3h. Kohale jõudes kiirelt tuk-tuk ja hotelli otsima. Ei olnud väga lihtne miskit odavat saada kuna seal piirkonnas on pigem suured ja uhked luksushotellid. Lõpuks nagu ikka saime abi LP-lt ja leidsime kena kodumajutuse 1800 rupsi eest! No tuba oli üsna tagasihoidlik aga puhtad linad olemas ja pott samuti! Kohta pidas vanem tädike koos oma mehe ja emaga(vist). Käisime veel enne pidu söömas ja alkot sebimas.

R.

Osta oli võimalik kahte erinevat piletit: tavapilet ja VIP-pilet. Viimase eripäraks oli see, et oma jookidega saab sisse ja on eraldi madal lava laudadega, kus istuda saab. Nagu eesti vabaõhuüritustel on kombeks kõike müüa kaks korda kallimalt, siis arvsime sama ka Bentota üritusest. Otsustasime siis osta ühe tava- ja teise VIP-pileti hinnavahega 2000 ruupiat. Kuna ilm oli vahetult enne üritust üsna vihmaseks ja äikseliseks tõmmanud, siis alale sisenedes oli tunne, nagu oleksime tund aega varem kohale jõudnud. Mingi muusika mängis vaikselt kuskil kaugel, rahvast oli palju, aga need kõik olid staff ja muud asjapulgad. Kohalikke mõned üksikud, turiste peale meie mitte ühtegi. Ostsime siis ajaviiteks kohalikku näksi. Meie kurvastuseks friikaid ei pakutud, küll aga keeduube soolaga, kahtlase väärtusega bbq lihatükke, grillkana ja kohalikke populaarseid toite. Meil oli nii suur kartuli isu peal, et otsustasime keedukartulit tšilliga osta. Ise veel mõtlesime, et Eestis ei oleks küll nõus sellist asja raha eest sööma :D Ah jaa, mis puutub hindadesse, siis tuli välja, et müüdav alkohol ja söögid on SAMA HINNAGA NAGU POES! Oleks me seda teadnud! Jälle üks tüng. Vihm hakkas vaikselt taanduma, siis tiriti juba raskem tehnika välja ja muusika läks valjemaks. Vaikselt hakkas ka publikut kohale tilkuma. Mingil suvalisel hetkel avastasime, et rahvast on juba väga palju. Üks esinejatest oli Sean Summers, kui kellelegi midagi ütleb, ta tegi päris hea etteaste. Morena oli ka oma hittidega kohal ja neid oli veel palju. Vahepalana pakuti kohalikke trummareid, mille saatel ma ühe kohalikuga sellist džunglitantsu tegin, nagu pole varem tehtud! 

PS! Festivalile fotokat kaasa ei tirinud niiet pilte vaadake ürituse FB-st või kodukalt:  http://www.bentotabeachfest.com/

M.

Pärast Marii džunglitantsu oli peoala üsna paksult rahvast täis. Samas turistide osakaal oli kaduvväike. Selletõttu hakkasid kohalikud purjus jorsid meid aina rohkem tüütama. Kes tahtis niisama sõber olla ja kes tahtis pilti teha jne jne. Korralikult viskas koblaka ette ja läksime randa jalutama. Need jorrid ei saanud muidugi aru, et soovisime kahekesi olla ja jälitasid meid edasi. Mingil hetkel andsin neile mõista, et neil ei ole vaja meil sabas istuda ja saime hetkeks omaette olla. Lõpuks olime suht väsinud ja läksime koju ära. Päris kõike huvitavat ei hakka ka siin rääkima;)

Järgmine hommik algas alles pool 12, kui vaikselt silmi püüdsime avada. Tädikesel oli laud juba ettevalmistatud aga juu ta siis sai aru, et oleme pidused ja keeras ise diivanile magama. Äratasin naise üles ja ta hakkas kärmelt hommikusööki klopsima. Kui kõhud täis, siis tekkis dilemma, mida edasi teha või kuhu minna. Majarahvas soovitas minna Bentota jõele väikesele paadisõidule. Olime mõttega päri ning lasime tuk-tukil ennast paadisadamasse viia. See oli tegelikult mingi veespordi keskus, kus sai erinevaid banaanisõite ja lauatamisi proovida. Kauplesime 2500rutsise hinna veel 2000 peale ja sõit võis alata. Kuna me polnud sellel reisil veel džunglijõgedel käinud, siis ootused olid üsna kõrged. Ei pidanud pettuma. Nägime igasugu väänlevaid loomi ja muid kahtlasi elukaid. Ei oskagi rohkem seda seiklust sõnadesse panna. Vaadake parem pilte ja videoid. Pärast paadisõitu pakkisime asjad, läksime rongijaama ja võtsime suuna Hikkaduwale.

R.

Tangalla-Mirissa

Juba enne rahvuspargi külastust ja mägesid oli sisemaast kopp ees... Meie põhieesmärk oli ikkagi meri, päike, lebo. Lõpuks olime tagasi rannikul-Tangallas. Valisime LP järgi ühe odavaima ööbimise King Fisher vms. Tegu oli suht hipide ja surfarite pesakesega: odav ja lihtne. Ei midagi erilist. 850 rupsiga oli toakene meie! Meri oli 20m kaugusel üle tee. Superluks koht seljakotiränduritele. Seal siis vegeteerisime terve päeva kuna sisemaa oli nii ära väsitanud. Toidu hind oli muidugi tunduvalt kallim, kui mägedes. Vaadake, mööda ranna äärt läheb tee. Merepoolsel teeäärel on hotellid ja restod mis asuvad otse kaldal. Teisepool teed olevad taolised kohad on merest jälle veidi kaugemal. Point on selles, et kõik asutused, mis asuvad teest mere pool on umbes täpselt poole kallimate hindadega kui üle tee samasugustes kohtades!!! Niiet kui soovid sama suppi või praadi 400rutsi asemel 800 maksta, siis vali kindlasti kaldal asuv suurepärase merevaatega hotell! :) Meie paraku leppisime ka 10m kaugemal olevatega. Kuna päike ja lained võtavad suure osa energiat ning külm õlu soojeneb siin kliimas 10minutiga, siis pole me leidnud ka erilist motti iga rannapäeva eraldi kirja panna.

Tangallast liikusime edasi Mirissasse, kus veetsime 2 ööd. Nagu juba enne mainisin, siis saime ilusa külalistemaja teest sisemaa poolel kaheks ööks ainult 3000 rutsi eest. Kaldal algasid kahe öö hinnad al.8000.- Sohoyuro Guesthouse'i pidasid 2 venda. Manager on ainult 21 aastane kutt, ning tema vend veel noorem 19a säga. Lahedad ning igati abivalmid poisid. Mirissas olime 2 ööd, kuna see tundus seni kõige ilusam ja korallirohkem rand (koralle oli Pigeon islandil siiski rohkem). Ei pidanud pettuma ei rannas, hotellipoistes ega ka korallides. Muidugi 1 mask, mille Marii rentis, lekkis ja koos snorgeldada ei õnnestunudki. Mirissaks olid meil juba täielikult jalg gaasipedaalilt maas ja kiirustamata vedelesime ning nautisime olukorda: ujusime, otsisime kilpkonni (Mirissas neid veel ei näinud), jõime külma õlut, toddy't ning kookosepiima jne. Ahhaa....toddy! Ma ei tea, kas Marii on seda siin juba varem kirjeldanud, aga toddy't saadakse niimoodi, kui lõigatakse kookoseõitele sälgud sisse ja lastakse see nõre puuotsas rippuvasse kaussi, see omakorda käärib seal ~7kraadini. Siis lihtsalt kurnatakse hää kraam läbi marli ja mõnusalt kihisev siidritaoline kookosejook on valmis. Parim loomulikult külmana.
Mirissas nägime ka kurja vaeva Siimu video tegemisel :D Seda polnud üldse nii lihtne valmistada, kuna laine lõi pidevalt kirja sassi, kaamera liikus paigast jne. 8 duubel oli kõlblik. Kel huvi seda videot näha, siis vaadake FB-s Siim Heinaste lehelt ja otsige video muu porno seest välja :) Õhtul käisime ka kohalikus rannaklubis peol. Mõnus on rannaliival hea tümaka saatel ennast švipsi juua ja jalgupidi meres sulistada:)
Rohkem erilisi mõtteid enam sellest kohst pole. Tol hetkel olime mõtetega juba Bentotas, kus järgmisel õhtul toimus Rahvusvaheliste esinejatega suur rannafestival. Etteruttavalt mainin, et tegu oli vägagi väärt üritusega (kokku külastajaid üle 20k)!
Olge mõnusad!
Eesti ilmateadet vaadates mingeid erilisi positiivseid reaktsioone ei teki! Meil keskmiselt 55kraadi soojem:)
PS! Seda postitust kirjutades on meil  päike seniidis! Kõige palavam päev siiani!

R.


Tangalla ranna kohta ei oskagi muud öelda, kui et väga suured lained ja veel suurem tagasitõmme. Minu jaoks liig, Rauno jaoks parajalt lõbus. Aga ööbimiskoht oli jah hipilik. Kõik riided kuivasid nööril ja vabadel pindadel läbisegi, hambaid pesti õues suvalises kraanikausis (osadel tubadel ka oma duširuumid), mõned seinamaalingud, lebotajad siin ja seal. Soome ja Rootsi surfarid või muud ekstreemsportlased kõrvallausas punased kui vähid...Tšill, ei muud!
Mirissa rand on kõige paradiisilikum seni! Üsna vähe rahvast, seega parajalt privaatne. Huvitav rannajoon, erinevad liivad, sopistunud alad ja eri suurusega lained- kõigile midagi sobilikku. Üks huvitavamaid looduslikke moodustisi oli seal rannast ligi 10 meetrit vee poole asuv kaljurahn, mille taimkate kenasti mururoheliseks värvis. Üles viisid trepid ja seal tipus sai nt piknikku pidada. Ümberringi oli võimalik snorgeldada. Õhtul lõid rannahotellide värvilised tuled ja küünlavalgus särama, seda kõike saatmas hea muusika. Väga hubane olemine oli. Laik!

M.

Uda Walawe

Sõit-sõit-sõit linna, kuhugile pole minna! Teisisõnu sõitsime läbi nii väikestest linnadest, et kuskile polnud võimalik sööma minna. Tänav on, poed on, inimesed ja bussid on aga süüa ei anta. Lõpuks leidsime teepealt ühe kohaliku toiduka. Proovisime ära kookospiimast ja vist maisijahust tehtud õhukese pannkoogi moodi asja. Suhkur oli puuduolev komponent, tundsin moosist vms magusast puudust. Kodused harjumused on visad muutuma. Kui jõudsime pimedas Uda Walawesse, võtsime reisiraamatu abiks ja otsisime ühe hinnasõbralikuma kodumajutuse üles. Suur voodi, töökorras duširuum, hädavajalikud moskiitovõrk ja ventilaator olemas- muud polnudki vaja.

Ütlen jälle ausalt välja: kohalik toit hakkas vastu juba. Olime mitu päeva heietanud kodusest boršisupist :D Kaua sa neid banaane ja rottisid (mitte suured hiired, vaid täidetud pannkoogid) ikka jaksad süüa. Õnneks oli meie ööbimispaigas lahke perenaine, kes lubas oma kööki kasutada. Nii me siis ostsime turult peeti, kapsast, kartulit, sibulat, porgandit ja Knorri puljongikuubikud. Aktsepeeritavat liha ei leidnud. Perenaine aitas imeriistadega meil köögiviljad ära koorida. Vaatas küll sellise näoga, et mis pagana plöga te kõik kokku ei keeda :D Samal ajal, kui supp podises, võtsime autojuhi ja tõlgiga arrakit ehk kookospiimast valmistatud kangemat kraami (rummitaoline). Spraidiga on parem kui koolaga :P Gaasipliidiga sai õnneks ruttu supp valmis, poisid olid selleks ajaks juba kergelt vines. Pakkusime kõigile suppi, peremehele ja perenaisele ka. Autojuht oli kõige enam eestipärasest supist vaimustuses, aga oma portsu sõid kõik ära ja kiitsid ka veel. Võib-olla viisakusest tegid hea nöo ette, ei tea. Meil igatahes oli väga kodune tunne. Supid söödud, joogid sees, aina lõbusam hakkas. Autojuhil hakkas ka jutt jooksma lõpuks. Rääkis, et 5 päeva tagasi oli tal buss ära varastatud, seepärast meile autoga sõitu tehtigi (algul lubati bussi). Räägitud sai ka kohalike kommetest. Põhilaks: kas naised ka joovad? Mõnikord joovad küll, aga kas ainult pere ringis ja lahjat või siis üldse mitte. See oleneb usust, kas nad on sinhalad või tamilid. Meestel on joomine lubatud, aga perekond siiski seda heaks ei pea, vanusest olenemata. Hommiksöögi tegime ka koduse, see oli ainus täiuslik hommik siin reisil! Võisai juustu ja tomatiga, nescafe 3in1, kook, mõned puuviljad... ja edasi rahvusparki.

M.

Kell 05.15 oli äratus. Pärast mahedat arraki võttu polnud enesetunne just kõige meeldivam aga üles kuidagi saime. 5.45 oli kohalik poja oma uhke 4x4 jeebiga maja ees ja sõit võis alata. Istusime kahekesi jeebi kastis, kuhu oli monteeritud 6 istet. Üsna hea oli sealt kõike jälgida, katust polnud ka. Väravas maksime 5800rupsi piletite eest ja vaatemäng võis alata. Valisime just Uda Walawe rahvuspargi kuna nii koahlike kui ka LP arvates on Yala liiga üles haibitud ja palju väiksema kasuteguriga kui Uda Walawe. Juba pärast 200m sõitu pargis nägime esimesi elevante(tõenäosus, et yalas neid näete on kordi väikesem!). No ja nii me siis tšillisime umbes 3h pargis. Silme eest käisid läbi nii vandid, šaakalid, pühvlid, paabulinnud jne jne erinevad muud suuremad ja pisemad elukad. Üsna lahe oli meetri kauguselt näha kuidas elevant umbes 75kg silo otse meie auto ette sittus. Pärast parki võtsime kohe suuna randa. Sisemaast oli kopp suht ees! Järgmine peatus Tangalla!

 PS! Paljud on mulle facebooki kirjutanud ja blogi seal kommenteerinud. Kirjutage ikka siiasamma oma nõuanded soovitused ja nurinad eksole:) Täname kõiki lugejaid. Poleks tegelikult arvanud, et neid nii palju üldse on:)
R.

Mäed ja kosed...

Nuwara Eliya ja Ella, mõlemad mägised linnad. Esimene linn pidavat olema nagu väike Inglismaa. Tõepoolest, majad ei meenutanud sugugi Sri Lankale omaseid ehitisi. Väikesed aiakesed, ilusad rohealad, läbi voolav jõgi paadikestega ja külmem õhk. Ka hotell oli meil peenema välimusega (detailideni lihvitud). Meie jaoks oli sutsuke liiga jahe isegi, kui tavaliselt magatakse linade vahel või peal, siis ööseks tõmbasime siin paksema teki ka peale.

Käisime kohaliku turul erinevaid puuvilju ostmas. Tõttöelda ei tee me pomelo ja greibi välimusel vahet. Müüja käest küsides saad vastuseks lihtsalt ’’yes’’, nii et me saime ikkagi greibi. Mis polnud sugugi kehva. Meie giid vedas meid ka kohalike koduaeda, kus meie üllatuseks kasvatati samu juurikaid nagu Eestis: porru, kapsas, lehtsalat, küüslauk, peet, kartul, tomat, valge redis (njämma) ja mõnes aias luksuskaubana isegi maasikaid. Lankale omase liivase pinna asemel oli mägedes mullapinnas. Sõime kohapeal üht-teist ja tulime tulema.

Ellast sõitsime läbi, nägime ühte kena koske ja teeistandusi ning palju teetöid! Ma ei viitsinud peatee kõrval parkivas autos ujukaid selga hakata ajama, seetõttu kose alla ujuma ei läinud. Samal ajal, kui meie kolm kutti vees sulistasid, tuli üks kohalik tüdruk minuga juttu tegema. Nägin varem nende naisperet kose all pesemas.  Esimene küsimus nagu ikka: what's your country? Teine küsimus: your name? Kolmas: you have monnney? Kuna andsime ühele tüübile just ''kollektsioneerimise'' eesmärgil oma viimased euromündid, siis pold anda ja ei tahtnud ka. Siis ilmusid kuskilt välja tema kaks õde ja ema. Neid huvitas mu koduaadress (arvan, et tegelt tahtsid meiliaadressi). Küsisid, kas võivad minuga pilti teha. Kuna see tükki küljest ei võta, siis tegime paar naljapoosi. Tüdrukud avaldasid, et mu valge nahk on väga kaunis. Oma arust polnud ma nii valge midagi! :D

Rohkem ei oskagi midagi nende linnade kohta kirjutada. Rauno jätkab nüüd oma muljetega. 

 M.

 Mägedes sain omale nö. rõhuhaiguse...põskkoobas on siiani tatti täis, terve vasak peapool valutab, silmad väsinud jne jne. Tahtsin sealt kiirelt minema tõmmata!

Käisime mingi kose juures ka. Sain ennast seal veidi jahutada. Kuna pärast Adam's peaki oli enesetunne nagu 750kilosel kaaluvihil, siis ei jaksanud väga midagi ringi vaadata ega uurida. Enamasti magasime autos või hotellis. Koses sain omale pildi rohkem ette. Meie autojuhid hullasid nagu 2kuused koerakutsikad! Kuna kumbki ujuda ei oska, siis sulistasid niisama põlvini vees. Edasi liikusime rahvuspargi äärele ära.

 PS! Selle postituse pühendame meie blogi andunud fännile Maarele!!!! Juhuuu....

PPS! Seda postitust kirjutades ei ole ma päris 100% kaine....(Marii pole kaa).

   R.