Uda Walawe

Sõit-sõit-sõit linna, kuhugile pole minna! Teisisõnu sõitsime läbi nii väikestest linnadest, et kuskile polnud võimalik sööma minna. Tänav on, poed on, inimesed ja bussid on aga süüa ei anta. Lõpuks leidsime teepealt ühe kohaliku toiduka. Proovisime ära kookospiimast ja vist maisijahust tehtud õhukese pannkoogi moodi asja. Suhkur oli puuduolev komponent, tundsin moosist vms magusast puudust. Kodused harjumused on visad muutuma. Kui jõudsime pimedas Uda Walawesse, võtsime reisiraamatu abiks ja otsisime ühe hinnasõbralikuma kodumajutuse üles. Suur voodi, töökorras duširuum, hädavajalikud moskiitovõrk ja ventilaator olemas- muud polnudki vaja.

Ütlen jälle ausalt välja: kohalik toit hakkas vastu juba. Olime mitu päeva heietanud kodusest boršisupist :D Kaua sa neid banaane ja rottisid (mitte suured hiired, vaid täidetud pannkoogid) ikka jaksad süüa. Õnneks oli meie ööbimispaigas lahke perenaine, kes lubas oma kööki kasutada. Nii me siis ostsime turult peeti, kapsast, kartulit, sibulat, porgandit ja Knorri puljongikuubikud. Aktsepeeritavat liha ei leidnud. Perenaine aitas imeriistadega meil köögiviljad ära koorida. Vaatas küll sellise näoga, et mis pagana plöga te kõik kokku ei keeda :D Samal ajal, kui supp podises, võtsime autojuhi ja tõlgiga arrakit ehk kookospiimast valmistatud kangemat kraami (rummitaoline). Spraidiga on parem kui koolaga :P Gaasipliidiga sai õnneks ruttu supp valmis, poisid olid selleks ajaks juba kergelt vines. Pakkusime kõigile suppi, peremehele ja perenaisele ka. Autojuht oli kõige enam eestipärasest supist vaimustuses, aga oma portsu sõid kõik ära ja kiitsid ka veel. Võib-olla viisakusest tegid hea nöo ette, ei tea. Meil igatahes oli väga kodune tunne. Supid söödud, joogid sees, aina lõbusam hakkas. Autojuhil hakkas ka jutt jooksma lõpuks. Rääkis, et 5 päeva tagasi oli tal buss ära varastatud, seepärast meile autoga sõitu tehtigi (algul lubati bussi). Räägitud sai ka kohalike kommetest. Põhilaks: kas naised ka joovad? Mõnikord joovad küll, aga kas ainult pere ringis ja lahjat või siis üldse mitte. See oleneb usust, kas nad on sinhalad või tamilid. Meestel on joomine lubatud, aga perekond siiski seda heaks ei pea, vanusest olenemata. Hommiksöögi tegime ka koduse, see oli ainus täiuslik hommik siin reisil! Võisai juustu ja tomatiga, nescafe 3in1, kook, mõned puuviljad... ja edasi rahvusparki.

M.

Kell 05.15 oli äratus. Pärast mahedat arraki võttu polnud enesetunne just kõige meeldivam aga üles kuidagi saime. 5.45 oli kohalik poja oma uhke 4x4 jeebiga maja ees ja sõit võis alata. Istusime kahekesi jeebi kastis, kuhu oli monteeritud 6 istet. Üsna hea oli sealt kõike jälgida, katust polnud ka. Väravas maksime 5800rupsi piletite eest ja vaatemäng võis alata. Valisime just Uda Walawe rahvuspargi kuna nii koahlike kui ka LP arvates on Yala liiga üles haibitud ja palju väiksema kasuteguriga kui Uda Walawe. Juba pärast 200m sõitu pargis nägime esimesi elevante(tõenäosus, et yalas neid näete on kordi väikesem!). No ja nii me siis tšillisime umbes 3h pargis. Silme eest käisid läbi nii vandid, šaakalid, pühvlid, paabulinnud jne jne erinevad muud suuremad ja pisemad elukad. Üsna lahe oli meetri kauguselt näha kuidas elevant umbes 75kg silo otse meie auto ette sittus. Pärast parki võtsime kohe suuna randa. Sisemaast oli kopp suht ees! Järgmine peatus Tangalla!

 PS! Paljud on mulle facebooki kirjutanud ja blogi seal kommenteerinud. Kirjutage ikka siiasamma oma nõuanded soovitused ja nurinad eksole:) Täname kõiki lugejaid. Poleks tegelikult arvanud, et neid nii palju üldse on:)
R.