Vahepeatus oli Saudi-Araabias. Sellest pikalt ei räägi, kuna nende lennujaam oli üks mõttetumaid ja ebamugavamaid, kuhu mina sattunud olen. Ainus hea asi oli see, et lennufirma poolt anti meile toidukupong, mille saime söögikohas välja lunastada. Saudia lennukid on muidugi ka ülisuured, kahekorruselised lausa, ja teenindus lennukis väga hea.
Aga lühidalt siis esimesest linnast, kus me Sri Lankal ööbisime- Negombo. Lennujaama tulid poisid autoga vastu. Esialgu tundus, et nende inglise keel on meile mõistmatu. Lihtsalt naeratasime lolli näoga :D Ka nemad ei saanud kõigest aru, mida rääkisime. Kuna mina olin lennukis veedetud öö pärast üsna väsinud, siis pm magasin terve autosõiduaja kuni hotellini. Ei jäänud millestki ilma. Väga meeldis see, et hotell oli mere ääres. Paar sammu vaid.
Mina suutsin nii palju kordi järjest oksendada (pluss lendudel), et otsustasin minna arsti juurde. Poisid viisid meid lähimasse apteeki, kus kõrval pidi samaaegselt tegutsema ka üks arst. Selle arsti juures kulus pool päeva. Küll ta küsis ja uuris, mida, millal, kus jne. Kuulas südant, kuulas kõhtu, vaatas kurku. Lõpuks tegi järelduse, et mul on kas mingi toidu vastu allergia või olen lihtsalt toidumürgituse saanud. See tõi endaga kaasa 5 pakki erinevaid tablette ja mingid rohud, mis kohe kohapeal ära sõin pluss mingi veepudeli energiatabletiga. Lisaks kästi mul 2 päeva ainult vett, teed ja musta kohvi juua- sinna mu viimased kilod läksid :D Kõlas paljulubavalt. Tulemus siis selline- palavik on endiselt, kõht valutab endiselt, oksendan endiselt aga seda kõike nüüd natuke vähem.
Ka hotell ise oli paras müstika.
Alguses tundus kõik vägagi korras olevat. Tuba asus teisel korrusel, kahe kõrvuti lükatud üsnagi laia voodiga. Isiklik wc ja duširuum, ventilaator, pesukuivatusrest, rätikud. Aga vaikselt hakkasid negatiivsed mõjud ligi ujuma. Öösel magama jäädes tunduvad kõik helid kõvemana. Igatahes meie ventilaator trikitas. Mingi asi klõpus seal ebakorrapäraselt. Võiks seda heli võrrelda pastaka klõpsuamisega ühe närvilisema inimese käes. Uinudes tundus, nagu keegi peksaks kaikaga vastu lage. Siis kui olime just uinunud, hakkas Rauno metsikut nihelema ja tõmblema. Küsisin, mis viga? Tema ütles, et keegi sööb teda. Ma ei uskunud, sest ma ei tundnud midagi. Panime siis tule põlema ja meie üllatuseks olid akna vahelt sisse pugenud mõned sääsed. Ja Rauno selga, käsi ja jalgu katsid korralikult üles paistetanud sügelevad kupud. Määrisime siis mingit Egiptuse imerohtu peale, pugesime moskiitovõrku magama ja siis saime öö üle elatud. Hommik- punnid kadunud, pead uimased (keerasin ventika min. kiiruse peale palaviku tõttu). Tahtsime hommikupesemise teha. Hmmm.... õhtul oli soe vesi, hommikul enam pole. Ok, pesime siis külmaga. Asju kokku pakkides avastasime oma kohvritest-seljakottidest sipelgapesa. Nad olid sinna toidu järgi läinud, me ei mõelnud üldse sellele et lahtist toitu ei tohi laokile jätta. Hotellist lahkudes täitis koridore paks viirukitaoline suits, lebra isegi ma ütleks. Süda oleks napilt pahaks läinud. Ei saanudki aru, kas see tuli kellegi toast või oli seal mingi saun vms..Igatahes hea, et sealt tulema saime.
M.
Ma lisaks ainult niipalju, et kordus pm seesama jama, mis haijahil Egiptuses. Voodi ilmselt oli täis kirpusid, tinge, täisid, puuke, sipelgaid ja sääski sest ma olin keskööks paksult punne täis. Mariil millegipärast polnud ühtki hammustust ega punni:S Juusiis ma olin nende jaoks nii palju ihaldusväärsem ;) Õhtul väljas käies tutvusime ühes söögikohas 74aastase saksa turistiga. Mees pidavat saarel kokku 3 kuud veetma. Rääkis, et läheb igaks talveks kuhugi aasiasse puhkama. Saksamaa pensioniga elab ta ju siinkandis nagu kuningakass. Ilmselt me Mariiga tegutseme samamoodi;)
R.
No comments:
Post a Comment